Jänes, kes kukkus õhupalle täis basseini
Draakoni Galerii, Tallinn
24.11 - 12.12.2020
„Istun oma atekas, aega loeb boiler, mis tilgub ühtlases rütmis. Eriolukord on kestnud juba aastaid. Eneseisolatsioonist on saanud igapäevane rutiin. Kordused, kordused, kordused. Olen pikalt mõelnud, kuidas taoline suletud elu on mind vorminud. Uus reaalsus on kestnud niivõrd kaua, et varasemat reaalsust enam ei mäleta.
Minu eneseisolatsioon ja uus reaalsus on hüperreaalsete mõõtmetega, kus kontakt maailmaga käib läbi interneti kanalite. Vastuse oma küsimusele, mida on taoline isolatsioon minuga teinud, sain ma teiste näitel, kui neid sunniti kevadel koju jääma. Facebooki postitustest joonistus välja teatav irooniline suhtumine sundolukorra vormivast mõjust meie psüühikale. Keskkond ja ümbritsevad objektid said uue mõõtme – toimus samastumine asjadega, mille võimalikkus mõjunuks varem absurdina. Osad neist ei plaaninudki enam varasema elu juurde tagasi pöörduda.
Varem oleksin mõelnud, et parem on sellest mitte rääkida. Jätan niimoodi endast imeliku mulje. Nemad aga postitavad Facebooki päevast päeva oma veidrusi. Seetõttu tunnistan: olen aastaid pidanud ennast oma ateka aknalaual vedelevaks jäneseks, kelle kaltsunuku keha ei suuda isegi korralikult istukil püsida. (Persse! Nüüd tuli meelde, et olin 2. klassi karnevalil samuti jänes. Äkki algas suhestumine juba siis). Nii ma istun oma mullis ja vajun järjest enam kössi.
Maailm asub kusagil mujal. Minuni jõuab see läbi glamuursete värvifotode, mida algoritm voogudes ette viskab: perfektse, läikiva, erksa ja akrüülsena. Sellega meenub, et mul sai äsja must värv otsa, täpselt plangu värvimise poole pealt. Pood on kaugel ja sinna minek rikub rutiini. Samas see muu maailm on justkui Candyland – ilus, värviline, läikivast kilest ja lateksist – , ent kuidagi nilbe ja vaevu koos püsiv; habras nagu vett täis õhupall, mis ootab puruks viskamist.
Tegelikult on ju kõik hästi, sest vend lubas boilerit parandama tulla ja ehk käime ka poes musta värvi järel. Ja see jänese asi oli rohkem nagu nali.“
Nagu Piile varasemas loomingus, sai ka sel näitusel näha realistlikest objektidest vormilise abstraktsuse otsingut. Õlimaalid ja (pastaka) joonistused kordasid ning muundasid kaht objekti, kuni kadus nende vormiline endaksolemine, suubudes lõpuks tühjusse või vormitusse.
Piile tehniliselt kõrgetasemelised hüperrealistlikud tööd sisaldavad skulptuurile omaseid vormimänge ning fotole ja videole omaseid dokumenteerimise /
seriaalsuse käsitlusi. Hüperrealistliku maali- ja joonistustehnika töömaht mõjub idee edasiandmiseks absurdselt, kuid kunstist teebki vahel kunsti mõistuspäraselt õigustamatud valikud.